kuna on liiga palju?

Kui me korterikaaslastega õhtuti väljas käime, olen ma päris tihti mõelnud et miks meile meeldib rahvast, suitsu ja alkoholi haisu täis baaris üksteisele kõrva karjuda igal õhtul korduvaid lauseid, mida ma kolme minuti pärast enam ei mäleta; miks meile meeldib juua kell neli hommikul kellegi segipaisasatud korteris odavat ja haput veini; miks meile meeldib käia klubides, kus eufooriasse sattunud purjutajad sulle naratava näoga varba peale astuvad:)

Granada laadapäev

Pühapäeva hommikuti toimub suurem rahvastiku liikumine linna idaserva, kuhu on kogu oma kauba kokku vedanud nii mehhiklased, mustanahalised kui ka kohalikud hispaanlased. Turg on nende kolme grupi vahel ilusti tsoonideks jaotatud, ja kui mõni kogenematu neegripoiss oma cd-plaadid hispaanlase leti kõrval maha peaks laotama, saab ta paari karmima sõna osaliseks ja on platsilt kahe minuti jooksul kadunud. Laat iseenesest on esmapilgul väga rikkalik, aga asjade leidmine ja nende hinna teadasaamine nõuab juba peenemat tehnikat.
Mina sattusin laadale kahjuks 35 kraadise kuumaga, nii et minu võime millessegi süveneda, veel enam võõras keeles kaubelda oli sel päeval natuke alla arvestust. Nii ma siis jalutasin selle rahvasumma sees, ehmatades iga kord kui mõni kaupmees otsustas hinna langetamisest juhtumisi täpselt minu kõrva ääres ülikõva röökimisega teada anda. Lõpuks, olles täitnud oma käekoti värskete puuviljadega, silkasin bussijaama, rinnus rõõmus tunne, et varsti saab tagasi kesklinna, kus ei pea võitlema ruutmeetri eest millel sa parasjagu seisad:)

Kohalikud välistudengid

Kohalikud välistudengid siin Granadas on üle ühe üliarmsad ja superabivalmis. Juba teisel päeval tutvusin Eva nimelise tüdrukuga Saksamaalt, kes pühendas paaril järgneval päeval kogu oma energia sellesse, et ma ikka leiaks mingisuguse koha kus elada. Samuti kutsus ta mind kaasa koosviibimistele teiste välistudengitega, kus mul oli äärmiselt huvitav jälgida kuidas kuu aega Granadas elanud prantslased, poolakad ja sakslased üksteise võidu hispaania keelt vuristasid. Mulle meeldisid nende sundimatu olek ja ettearvatavad küsimused. Koos oleme nüüdseks veetnud nii ühiseid filmiõhtuid, kohalike baaride külastustuure kui ka kõhtu mõnusalt koormava rahvustoite tutvustava õhtusöögi. Ka Keeltekeskuses, mis on semestri alguses eksinud ilmega välistudengitega seinast seinani täidetud, võib iga kell huvitavaid tutvusi sobitada.

Minu esimene päev Granadas

Kell kuus õhtul Granadasse jõudes olin reisist marsruudil Tartu-Tallinn-Oslo-Malaga-Granada niivõrd väsinud, et ei pooleldi kinnivajunud silmade vahele ei mahtunud ei Granada muinasjutuline arhitektuur, linna siluetti kaunistav Sierra Nevada ega mind uudistavad kohalikud, kes parasjagu apelsine ja veinipudeleid täis kottidega koju ruttasid.
Teel bussijaamast hostelini, mille olin eelnevalt Internetis broneerinud, suutsin tegutseda äärmiselt operatiivselt. Silmates õige numbriga bussi hakkasin oma 25 kilose kandami all nii kiiresti kui suutsin siblima ja matsatasin õigel hetkel keset palavat ja tolmust bussipõrandat kõigi oma kolme kompsuga ilusti istuma. Minu meelehärmiks täitus buss nelja järgmise peatuse jooksul mulle arusaamatus keeles vadistava rahvamassiga. Ja kui buss jõudis peatusesse, kus mina oleksin pidanud väljuma, olin ma niivõrd kohmetunud, et ei saanudki bussiuksele lähemale kui pool meetrit jõuda, kui uksed julmalt kinni laksatasid ja buss edasi hakkas roomama. Järgmise peatuse lähenedes olin juba resoluutsem ja arvatavasti tekitades nii mõnegi inimese jalgadel paar sinikat, trügisin end pooleldi oma suure kohvri taha varjates bussist välja. Tänaval, tehes vapralt ette näo nagu ma teaks kuhu lähen, võtsin ette suuna, mis tundus tol hetkel kõige loogilisem. Ja ennäe, vähem kui 10 minuti möödudes, seisingi õnnelikult oma hosteli ees. Hostelisse sisse kirjutamine laabus tänu suhteliselt rahaahnele teenindajale kiiresti ja ilma komplikatsioonideta ning varsti lesisingi reisimuljetest üleküllastununa voodis, vaatasin hispaaniakeelset miljonimängu ja sõin kodust kaasa võetud musta leiba:)